bePROUD11

Mis? bePROUD (Planning, Running, Observing, Understanding, Developing) ehk BESTikatele korraldatud juhtimiskoolitus
Kus? Portugal, Lissabon
Millal? 21.09 – 29.09, 9 päeva
Kes? 20 osalejat (Tallinnat esindas Cathleen), 6 koolitajat ning korraldajad

Aga mis siis ikkagi juhtus bePROUDil ? Kuna vastus sellele küsimusele tuleks liiga pikk, siis terve loo asemel jagan Teiega naljakamaid ning huvitavamaid seiku sellest üritusest

* CLARIFICATION: BePROUD11 – 11 sümboliseerib seda, mitmendat korda üritust korraldatakse, mitte pole korraldajate möödapanek aastaga.

Kohalolijate seas oli 17 meest ning 8 naist. Kokku oli esindatud 15 erinevat riiki (niiet oli päris tore intekas).

Kokku oli 16 koolitust, mis kestsid 60,25 tundi. Mind fuck all the way. Nende jooksul esitati 696 kommentaari (jah, üks tüüp tõesti luges neid :P) ning 61 bullshit’i, mis teeb umbes ühe kommentaari iga 5 minuti kohta.

Need inimesed, kes hilinesid koolitustele, nimetati pussy’deks. Esimesel hilinemisel kirjutati see kaela peale, teisel korral juba otsa ette, kolmandal korral joonistati kiisu nägu pähe ning edasi tulid juba mitte nii viisakad näomaalingud. Kõik tehti muidugi permanent markeriga. Lisaks pidid nad põlvitama, lakkuma kätt ning lausuma „I’m a little pussycat, meow“. Ainult kaks inimesest ei jäänud kordagi hiljaks – mina ja Ghenti praegune pressar Mathieu, niiet lõpuks oli meil korralik pussy’de kari.

Ürituse lõpuks oli kõigil selge sõna/laul „Trolololololoooolololoooooo“ ning seda kasutati iga võimaliku pange või naljaka momendi puhul, mis juhtus. Siiamaani raske sellest harjumusest lahti lasta.

Meeldejäävad laulud „Show me your genitals etc“ repertuaarist inspireerisid looma uut laulu, mida saab kasutada igal hommikul: „Agenda, agenda, I really want to see today’s agenda“. Kuulake laulu, ümisege kaasa ning küll te aru saate, miks see nii kaasakiskuv on. Muidugi olid olulisel kohal ka kolm sammu, mida iga inimene oma elus peab une pealt teadma (Step 1: you cut a hole in the box; Step 2: you put your junk in the box; Step 3: you make her open the box).

Linnas ringi uitades mõtlesime endale päris mitmeid ülesandeid välja. Mina ja Gregor käisime lobisemas kahe ärimehega. Läksime nende laua juurde, istusime maha ning hakkasime rääkima sellest kui halb on ikka hetkel finantsseis. Kahjuks (või õnneks) polnud see sellel hetkel nende jututeema ning edasi jätkasime teemal, mis oli pooleli jäänud – naised. Teise ülesande raames ümbritses kari meie kutte ühe tšiki ning laulsid „Call me maybe’t“ ning ulatasid talle oma telefoninumbrid.

Metroopeatuses panime mängima Tunaki ning püüdsime kõigi sealviibijate tähelepanu oma laheda tantsuga. Vahepeal saabus aga metroo ning seetõttu pidime jätkama tantsimist juba veidi kitsamas ruumis. Tantsu lõpetasime alles järgmises peatuses.

Ürituse outcome oli: „Little ... [insert a name] starts a day with 12 fucks in the basket. By the end of the day there are a dozen fucks left. How many fucks did little .... give?“ ehk siis põhi küsimuseks oli „to give a fuck or not to give a fuck?“ (see polnud tegelikult üldse vasakule mõeldud kui kõlab).

Peod olid huvitavad... Ühte pubisse liikumine ning tagasitulek võttis 3 tundi ning kohapeal olime kõigest ühe tunni. Pubirallil tegi üks tüüp brick fight’i, sest läks küsima ühe tüdruku käest punktide saamise eesmärgil „how much for a blow job?“ ja sai vastuseks korraliku obaduse kõrval seisvalt kutilt, kes oli selle tüdruku poiss. Mind rööviti pubirallil vahepeal ära ning kuna röövija tiim oli olnud aeglasem kui minu algne tiim, siis sain kokku poole rohkem jooke kui teised.

Huvitavad olid ka tänavamüüjad, kes tahtsid kangesti oma käepaeltest lahti saada. Alguses lubasid anda selle täiesti tasuta ning siis kui enda kätte olid selle saanud, siis tahtsid sisse kasseerida 5€. Antud hinna sai alla kaubeldud lõpuks 2€ peale, kuid endiselt polnud me nõus ostma. Tüüp läks ära ning kui 5 minuti pärast tagasi tuli, siis tahtis uuesti neid 5€ eest maha müüa.

Ürituse alguses mainisid korraldajad, et neil pole 2-3 kuud üldse sadanud. Selle aja jooksul kui meie seal olime sadas päris korralikult umbes 5 korda. Sellist vihma nagu ühel korral, pole mina veel elu sees näinud... 2 sekundiga olin täiesti läbimärg,täpselt nagu oleks basseini kukkunud. Viimasel päeval kinkisime korraldajatele mälestuseks vihmavarju. Trololoooo.

Umbes poole ürituse peal korraldati meile ka TEDx õhtu, mille esinejateks ei olnud toredad naised kõnelejad videotest, vaid hoopis meie seast. Kõned olid inspireerivad, mõtlemapanevad ning kohati ikka väga naljakad (näiteks Alberto ja tema kõne online mängude mängimisest ning sellest, kuidas ta ilma nendeta elada ei saa).

Farewell party oli äärmiselt armas. Igaühel oli seljas valge pluus, mida kõik teised said sodida ning häid sõnu peale kirjutada. Väga armas mälestus, mida kodus olles vaadata ning uuesti lugeda.

Ning muidugi.... GANGNAM STYLE! Not bad. Not bad at all.

http://www.facebook.com/photo.php?v=10151072738976629&set=vb.551796628&type=2&theater

Cathleen